Uudised

Õhtuleht: “Poisina uskusin südamest, et Velikije Luki laulud aitavad inimestel silmi avada. Aastaidki hiljem on öeldud, et just nii see oli.”

Õhtuleht: “Poisina uskusin südamest, et Velikije Luki laulud aitavad inimestel silmi avada. Aastaidki hiljem on öeldud, et just nii see oli.”

Tallinn ei põle (Velikije Luki – „Tallinn põleb“ – toim.), aga leek Velikije Luki punkarite südames põleb ka 35 aastat hiljem. Just nii mitu aastat on möödunud päevast, mil ühe Pääsküla individuaalelamu garaažipealsesse prooviruumi kogunesid Ajutise Valitsuse liikmed Allan Vainola ja Peep Männi, Kopli Otelli laulja Ivo Uukkivi alias Munk ning tol ajal veel tundmatutes bändides mänginud Villu Tamme.

Pärast poolt aastat ülejäänud liikmed vahetusid, aga Munk ja Villu jäid. Sünnipäeva puhul on pead kokku pandud, et käidud radade üle mõtiskleda.

Kellele pärast 35 aastat enam Velikije Lukit vaja on? Millegi uuega te välja ei tule, aga pille kotti ka ei pane. Kas mängite oma lõbuks või kohusetundest nende üksikute punkarite vastu, kes Eesti pinnal veel kuskil peidus on?

Munk: Kas Sa pead oma sünnipäeva? Meil on selline asi omavahel kokku lepitud, et teeme iga viie aasta tagant sünnipäevakontserdi nii kaua kuni jaksame. Sellepärast. Velikije Luki on selline vana mõranenud värviga naivistlik maal, millele on ikka hea vahel pilk peale vista. Lõbus on muidugi ja törts sellist rõõmsat kurbust pritsib ka sisse. Ja alati on olnud üsna palju neid meie kontserditel, kes tulevad sinna endast rahumeelselt välja elama seda sitta, mis sinna koguneb.

Villu: Ma lihtsalt mängin, sest see on see, mida ma teen. Nagu palgamõrvar mingis Hollywoodi filmis. Kui sa hakkad midagi tegema üksnes kohusetundest, ei ole kellelgi lõbus. Kui üksnes oma lõbuks, on vaid endal lõbus. Teised väärivad ka seda lõbu.

On siis see punk siis enam kuidagi mõtestatud ka? On ta seda üldse kunagi olnud? Kui Velikije Luki nimi sümboliseerib lahingut Teise Maailmasõja ajal, kus langes palju mehiseid eesti mehi, siis pungi-isad heietavad ikka, et eesti punk pole kunagi olnud muud, kui joomine ja lõnkumine (just sellest sõnast tuli hevimeeste kohta käinud släng lõngus, mida ekslikult arvatakse pikkadest juustest tulevat – toim). On selle taga ikkagi midagi sügavamat, mida ei tunnistata?

Munk: Mulle tundub et nad on lihtsalt paradoksaalsel moel ülitagasihoidlikud tüübid ja ei tähtsusta oma panust üle. Mõistavad seda, et kui katel podises ja kaas pealt ära lendas, oli meil kõigil selles oma osa, kõigil eestimaalastel kes sel hetkel seda kogu hingest tahtsid. Punkarid olid nende esimeste mullide seas, mis enne suurt keemist pinnale tõusid ja lõhkesid. Selles mõttes see ei olnud organiseeritud liikumine jah. Liiguti oma sisetunde järgi.

Villu: Ma üritan vist pidevalt liiga palju rõhutada seda, et olime lihtsalt mingid suvalised tüübid, kes jõid õlut ja ahvisid välismaiseid eeskujusid. Võib-olla oleme me kohalikus kontekstis nähtuse nimega punk kuidagi suuremaks ja olulisemaks teinud. Võimalik, aga mul tekib lihtsalt mingi automaatne protestirefleks, kui mind üritatakse rahvuskangelaseks rääkida. Ma pole enda meelest kunagi eriline kangelane olnud, lihtsalt tüüp, kes tegi, mida tahtis teha.

Kõige esimene kontsert: (vasakult) Villu Tamme, Ivo Uukkivi ja Raivo Pilt 1984. aastal Tallinna 49. Keskkoolis. (Arno Saar)

Kui nüüd 35. sünnipäeva puhul tagasi vaadata, siis mis on see pärand, mille te Velikije Lukiga jätnud olete?

Munk: Mina, noore poisina uskusin kogu südamest, et me ajame õiget asja. Uskusin täiesti siiralt, et laulud ja see niinimetatud liikumine aitavad inimestel silmi avada ja asjadele teisiti vaadata, et sellel on mõju. Kusjuures päris paljud on aastaid hiljem öelnud, et just nii see oli. Ega muidu polegi ju mõtet midagi teha. Ma usun seda siiani. 35 aastaga on palju muutunud, aga need laulud kehtivad ka praegu kõik. Võib-olla natuke teisel moel, aga kehtivad, järelikult tuleb edasi laulda.

Villu: Ma uskusin samamoodi, täiesti siiralt. Arvasin, et me muudame maailma paremaks ja inimesed hakkavad asjadest aru saama. Mõned hakkasidki. Mõned ei hakanud, aga eks ka mõni halb õpilane õpib korrutustabeli pähe, kui ta 35. korda pärast tunde on jäänud.

Kui hea pungi saladuseks on häälest ära pillid ja joomisest pehme keel, siis kas pikk staaž nüüd pigem segab? Mängid pilli liiga hästi, diktsioon on selgem ja mõtled veel üle ka? Samas ega pilli te nagunii ei harjuta ja Villul on hääl ära …

Munk: Hea pungi saladus on vabadus, et sa ei pea pidama kinni täpsest häälestusest või muudest segavatest asjaoludest. Kui tahad oled kaine, kui tahad oled purjus. Keegi ei heida sulle seda ette. Villul on hääl ära. Ta on selle ära andnud, oma publikule. On veel midagi ilusamat? Ja koos oma häälega on ta oma publikule andnud ka palju muud hindamatut. Sõnastamatut.

Villu: Äkki ma andsin oma hääle üle mõnele konkreetsele tüübile publiku hulgast? Varsti näeme meest, kes räägib edasi neid asju, mille jaoks mul enam jaksu ei jätku. Aga noh, aega on, väike lõikus ja ma häälitsen taas, ega niipea minust rahu ei saa. Hääl ei olegi peamine. Jama on selles, et kadunud on teravus, suund ja eesmärk. Loomulik areng, mida iga inimene mingis eas kogeb. Olen tegelikult alati kulgemist pidanud tähtsamaks kui sihtpunkti, aga viimasel ajal pole sihtpunkti olemaski, on jäänud vaid ulpiv kulgemine. Asi seegi.

Ivo ja Villu pressisid vana kogumiku vinüülile. (Maris Savik)

Velikije Luki esines eelmisel suvel minu kodukandi lähedal Sondas. Kuidas see perifeerias esinemine teile istub? Kas väikelinnadest leiab rohkem päris punkareid, kes muust Eesti elust väljalõigatuna omanäoliseks on suutnud jääda?

Munk: Sondas esinesime Perepäeval, samal üritusel osalesid päeval ka Lõvi Lõrr ja Jänes Jass. See otsustas meie osalemise! Kui juba Lõvi Lõrril ja Jänes Jassil kõlbab Sonda perepäeval esineda, siis Velikije Lukil ei teki küsimustki sellisel üritusel osalemise kohta. Onju? Tegelikult ega me väga tihti esineda ei soovi. Sama asi. Kaua Sa ikka seda vana naivistlikku maali piidled? Me polnud enne Sondas mänginud. Ja ärme nimeta väljaspool Tallinnat asuvat Eestit perifeeriaks.

Villu: Tegelikult võiks nimetada ikka, sest see tekitab mässumeelsust: „T*ra, me pole mingi perifeeria, me alles näitame teile, kes me oleme!“ Ja tekivad uued legendaarsed Ida-Virumaa bändid nagu omal ajal Kohtla-Järve rajoonist nii mõnigi tuli.

Ivo ütles Velikije Luki kohta järgmised sõnad: „Neil pole midagi uut öelda. Leierdavad vanu ajast ja arust lugusid kindla veendumusega, et maailm muutub paremaks.“ Ma ei kahtle selles maailma paremaks muutmises sugugi – olen siiras liblikaefekti uskuja. Ka kõige pisemad asjad võivad suuri muutusi tuua. Mispärast aga teie veendunud olete, et maailm Velikije Luki lugudest paremaks läheb?

Munk: Sa vastasid oma küsimusele ise. Väga tabavalt.

Villu: Maailm läheb paremaks igast liigutusest, mille tõttu kellelgi hakkab veidi parem ilma kellelegi kolmandale liiga tegemata. Kui selgub, et liiga suurel osal publikust hakkab pärast meie kolina ja plärina nägemist halvem, ei ole vaja bändil jätkata.

Ivo, kas praegu Vaba Lava mängukavas etenduva “(Teisitimõtlejas)“ oli Sul laval kaasas omaenda tagi? Palju teil sellist sentimentaalse väärtusega kraami alles on?

Munk: Mul on keldris hunnik vanu tagisid. Von Krahli teater kasutas ka neid kunagi oma etenduses Sex Pistolsist. Näed nüüd läks “(Teisitimõtlejas)” vaja.

Villu: Mul oli 90ndatel periood, kus jäin uskuma teooriat, et minevikust tuleb lahti lasta ja sillad põletada. Põletasingi siis oma legendaarse tagi lõkkes ära. Hiljem hakkas tunduma, et see teooria ei olnud mulle väga sobilik, tunneksin ennast praegu kuidagi kindlamini, kui see tagi mul ikka veel kapis ripuks.

Ivo Uukkivi ja Eliann Tulve lavastuses „(Teisitimõtleja)“ (Aurelia Minev)

Mida mitu dekaadi punki teile endale inimestena andnud on. Mõttekaaslasi? Võimalust väljaelamiseks? Nalja nabani?

Munk: Hea küsimus, jälle kõik vastused ilusti reas. Minu jaoks kõik need inimesed – punkarid, nagu paljudele meeldib nimetada –, kellega kokku puutunud olen, on sellised mehed ja naised, kelle süda on õige koha peal ja naljasoon on hästi jäme.

Villu: Jah … Mõtlen, kas ma oleksin suutnud nii pikalt jätkata, kui poleks teisi samasuguseid toeks olnud. Olen enda meelest põikpäine isemõtleja, aga ilma kaaslasteta ja ilma nabani naljata poleks see olnud maailma kõige ägedam elu, vaid mingi mossis näoga omaette kössitamine.

Milline esinemine on teile kõige eredamalt meelde jäänud? Jätame kõrvale bändi kõige esimese keika, mis oli muide alles kaks aastat pärast bändi moodustamist – 23. oktoobril 1984 Tallinna 49. Keskkoolis.

Munk: Minu nõukogude armeesse lahkumise kontsert Nõmme kultuurimajas 1984. Ma ei olnud päris kindel, kas tulen tagasi.

Villu: Ma ei mäleta suurt midagi.

Kas on nüüd tagantjärgi tunne, et alates 1982. aastast on õiget asja tehtud?

Munk: On jah. Selle tundega, et oled elus kõik valesti teinud, on vist üsna niru eksisteerida.

Villu: Ei, ikka varem juba alustasime õige asja tegemisega!

Laupäeval, 11. novembril tähistab ENSV teeneline punk-kollektiiv Velikije Luki 35. sünnipäeva Club Factory’s Tallinnas. Ühtlasi esitletakse vana albumit “Tallinn põleb”, mis ilmub vinüülil.

Velikije Luki

  • Ivo Uukkivi (laulja)
  • Villu Tamme (kitarr)
  • Kuldar Hanstin (kitarr)
  • Raivo Pilt (basskitarr)
  • Raik Kuusemets (trummid)

Nõukogude armeesse lahkumise kontsert Nõmme kultuurimajas 1984: „Ei olnud päris kindel, kas tulen tagasi,“ meenutab Ivo Uukkivi meeldejäävaimat kontserti. (Arno Saar)

Allikas: Õhtuleht

Antti

10.November 2017

Ei ole kommentaare